(3. oktoober 2014, Margus Luik, Tallinna Kristiine
gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja)
Kuidas siis on selle
meeldimisega? Lühike vastus kõlab: sõltub õpetajast. Lapsed õpivad ning
kujundavad oma suhtumise paljuski eeskujude kaudu. Suurimad eeskujud on
tihtilugu vanemad, aga ka õpetaja roll ei ole väike.
Last võib vaimustuma panna igast
ainest, küsimus on lähenemises. Ise olen lähtunud põhimõttest, mis toimib
enamiku õpilaste puhul. Nimelt on olemas kuldvõtmeke, mis avab pea iga lapse
südame. Alati leidub teatud protsent lapsi, kelleni pole võimalik jõuda. Nad
lihtsalt ei armasta liikumist ja kõik. Õnneks on selliseid vähe. Lapsed on
looduse poolt programmeeritud liikuma ning nad teevad seda hea meelega. Virtuaalmaailma
pealetung on liikumisindu küll vähendanud, kuid ürgne vajadus joosta ja mängida
pole kuhugi kadunud.
Mis tänapäeva õpilasele kehalise
kasvatuse tunnis meeldib? Eelkõige on lapsele oluline, et oleks fun.
Armastatakse liikumis- ja pallimänge, kus on lõbus ega pea eriti vaeva nägema.
Individuaalne pingutus ei ole enamikule lastest meeltmööda. Alad, nagu
riistvõimlemine, kergejõustik, ujumine ning suusatamine, on populaarsust
kaotamas. Jalgpall on ülekaalukalt populaarseim spordiala. Võiksin terve õppeaasta
sisustada palli viskamisega staadionile ja poisid oleksid rahul. Jalgpalliliit
on teinud süsteemset arendustööd ning alast on saanud enim harrastatav
distsipliin Eestis. Jalgpallile järgneb tükk tühja maad, siis tulevad ülejäänud
pallimängud ning alles seejärel kergejõustik, suusatamine ja võimlemine.
Kuigi valdavalt on tänapäeva
koolilapsed tublid ja aktiivsed, paistavad üha enam silma n-ö vatitupsulapsed,
nagu kirjamees Jaak Urmet tabavalt on öelnud. Need on õpilased, kellel on
pidevalt midagi viga – küll valutab jalg, küll on kurk kibe. Samad näod
korduvad tunnist tundi. Teise kategooriana on üha jõulisemalt esil riiete koju
„unustajad”. Kasutan jutumärke, kuna tihtilugu tähendab unustamine jätmist.
Kurb, et juba esimeses klassis leidub ka lapsi, kellel puuduvad kehalise
kasvatuse riided. Nii väikse lapse puhul saab süüdistada vaid vanemaid, kes
karjääritegemise tuhinas oma vanemlikud kohustused unarusse on jätnud.
Eelnev jutt võib tunduda pisut
pessimistlik, aga sellised trendid torkavad silma. Positiivne on, et
ülalkirjeldatud olukorda on õpetajal võimalik muuta. Hea õpetaja tunnis käivad
lapsed meelsasti ning riiete ja vabastuste probleem ei ole nii terav.
Milline aga on hea õpetaja ning kuidas
selleks saada? Leian, et heaks õpetajaks ei olegi võimalik saada, selleks
sünnitakse. Õpetaja, kes valdab oma eriala, täidab eeskujulikult e-kooli ning
„määrib” hoolega paberit, ei ole veel hea õpetaja. Neid omadusi hindab
võib-olla juhtkond, kuid tõde peitub mujal. Seda, kas õpetaja on hea, võib
lugeda õpilaste silmadest. Oluline on tegevus klassi ees – kuidas lapsed ennast
tunnis tunnevad, millise õhinaga kaasa teevad jne.
Sellega jõuamegi ülalmainitud
kuldvõtmekeseni. Nagu kõik geniaalne, peitub ka selle sisu lihtsuses. Konks
seisneb selles, et neid põhimõtteid tuleb järgida päevast päeva. Need peavad
olema õpetaja iseloomu osa. Pead olema heasüdamlik ning lapsi mõistma, tuletama
endale meelde, et ka kõige suurem „pätt” on veel kutsikas, kes kompab piire ja
vajab juhendamist. Tee lapse südamesse viib mõistmise ja kiituse kaudu. Laps
peab teadma, et on tundi oodatud. Ta peab tundma end turvaliselt ja rõõmsalt.
Ka kõige pisema edusammu eest on vaja kiita ning see esile tuua, sest lapsele
on eduelamus ülimalt oluline. Kiitmine ei tohi seejuures muutuda odavaks, õige
doseerimine on suur kunst. Tihtilugu ei ole kiiduväärt tegu kerge märgata. Hea
õpetaja seda siiski suudab ning tänu sellele valitseb tema tunnis kord ja
tegutsemisrõõm. Õpilase mõistmise ja kiitmise abil on võimalik enamik lapsi
kehalist kasvatust kui mitte nautima, siis aktsepteerima panna.
Kirjutis on kokkuvõte
Margus Luige ettekandest seminaril „Terve elu kompass 2014”.
Allikas:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar